3. Ülesanne

7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust söömishäirega patsiendi psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike iseärasuste kohta.

1) Enamik haiguse all kannatajatest tunnevad end ebakindlalt ning püüavad oma söömishäiret igal võimalusel saladuses hoida. (nt ei söö avalikes kohtades, eelistavad süüa üksi, ei tunnista probleemi olemasolu jne).

2) Dieedipidamine ja kaalulangetamine põhjustab negatiivseid psüühilisi tagajärgi, sh söömishäireid ja depressiooni. See teadmine pärineb juba 1950. aastast normkaaluliste noorte meeste uuringust, kus jälgiti poole aasta vältel ülirange dieedi (1600 kcal päevas) efekti.

3) Söömishäire all kannatavatel noorukitel on reeglina madal enesehinnang ja neile on omane pidev kahtlemine endas ning enda maha tegemine igal võimalusel.

4) Söömishäiretega inimene võib näida kauge ja omakasupüüdmatu (toit, trenn ja kaal on ainukesed huvid), tuim ja emotsioonitu (näitab harva välja viha, rõõmu, kurbust, naudingut, valu), rahutu (pidevalt liikvel, ei suuda istuda, ärkab varakult üles), puhtuse „friik“ (tubade puhtus, põhjalik kontroll, kas tuba sai puhtaks, isiklik hügieen – mitu korda päevas dušši alla).

5) Söömishäire all kannatavad inimesed unustavad tihtipeale oma hobid, katkestavad suhtlemise sõpradega ning eelistavad pigem isolatsiooni.

6) Mõni anoreksia haige või nõuda, et erinevad toiduained taldrikul kokku ei puutus, või oleksid näiteks lõigatud neljaks (kartul neljaks osaks, kana neljaks osaks, salat neljaks osaks jne)

7) Toitumishäiretega meestele on iseloomulik keskendumine mingile kindlale kehatüübile, milleks reeglina on lihaseline keha, mitte kaalulangetamisele. Selleks aga tehakse intensiivseid treeninguid ning kasutatakse steroide jm.

*Homo- ja biseksuaalsete meeste seas on söömishäirete levimus suurem, kui heteroseksuaalsete meeste seas. Naiste puhul sellist erinevust täheldatud ei ole.

Arutleda küsimuse üle: milliste iseärasustega puutuvad õed/ämmaemandad kõige sagedamini kokku oma igapäevatöös?

Oma igapäevatöös puutuvad õed kokku pea kõikide söömishäirete puhul esinevate patsiendi iseärasustega. Toetudes oma praktilisele kogemusele töös söömishäiretega noorukitega, esineb sagedamini just konkreetselt söömisega seotud probleeme. Patsiendid keelduvad söömisest, söövad võimalikult vähe, peidavad toitu, jälgivad toidu kogust, püüavad täissuuga lauast lahkuda, et "ülejääk" välja sülitada, pärast söömist võivad kaua nutta. Vastavalt sellele on õdedel vajalik osata, kuidas adekvaatselt ühes või teises situatsioonis aidata söömishäirega patsienti; milline peaks olema õendustegevus just laste puhul (nt alla 16-aastastel). Õde võiks lisaks patsiendi kaloraaži kontrollimisele ja füüsilise aktiivsuse piiramisele osata söömishäirega isikut motiveerida ja julgustada oma käitumist muutma. 

Lisaks sellel puutub õde tihti kokku patsiendi isoleeritusega. Söömishäirega patsient eelistab olla pigem omaette palatis, kui osaleda ühistegevustes. Seega peab õde pidevalt patsienti kaasama tegevustesse või suhtlema temaga individuaalselt. 

2. Ülesanne

Milliseid kognitiivseid moonutusi esineb söömishäirega patsiendil?

*Selektiivne abstraktsioon ehk järelduste tegemine eraldiseisvate üksikasjade põhjal.  
(„Olen eriline siis, kui on olen kõhn.“)

*Liigne üldistamine ehk reegli loomine ühe sündmuse põhjal ja selle kasutamine eriolukordades.
(„Olles normaalkaalus ei olnud ma õnnelik. Seega kui kaalus juurde võtan, ei parane minu meeleolu.“)
 
*Liialdamine ehk ebameeldivate tagajärgede ületähtsustamine.
(„Kui keegi peaks mainima, et olen kaalust juurde võtnud, siis ma ei suuda seda taluda.“)

*Dihhotoomne ehk kõik-või-mitte-midagi mõtlemine. Sündmused võivad olla ainult õigeid või valed, head või halvad.
(„Kui ma kaalus veidi juurde võtan, jätkan samas vaimus ning kaal tõuseb veelgi - muutun paksuks.“)

*Personaliseerimine ja endale viitamine ehk endaga seotud sündmuste ületähtsustamine.
(„Kui näen kedagi ülekaalulist, tekib mul hirm, et muutun samasuguseks.“)

Kirjelda AN ja BN kognitiivseid mudeleid. 

Kehakaalu ja -figuuri ületähtsustamine ja selle moonutatud tunnetus - isegi raskelt alakaaluline patsient võib tunda ennast endiselt "paksuna."

Range dieet  - suur hirm kehakaalust juurde võtta.

Madal enesehinnang - inimene näeb enda juures ainult negatiivset poolt ning positiivseid aspekte ei taha märgata või ei võta omaks. 

Perfektsionism - anorexia nervosa ja bulimia nervosa haiged on sageli perfektsionistid. Koolis õpivad hästi, teevad koduseid töid ja on kohusetundlikud. Soov on näida edukam ja kompetentsem. Mh väljendub perfektsionism ka "ideaali" figuuri poole pürgimises. 

Söömishood - tekivad pärast mõneajalist näljutamist või vähest söömist. Kaob kontroll söödud toidukoguste üle ja toimub impulsiivne ülesöömine.

Tahtlik toidu väljutamine - kasutatakse oma kaalu kontrollimiseks, et see peale söömist ei tõuseks (sh süütunde tõttu pärast liigsöömist).

Millist olulist informatsiooni tuleb anda söömishäirega patsiendile teraapia käigus?

Kõigepealt tuleks patsiendile anda ülevaade tema söömishäirest - kirjeldada haiguse olemust, sümptome (sh tuua välja patsiendil esinevad sümptomid) ja ravi. Selgitada patsiendile, milline on ravi ülesehitus, laad ning eesmärk. Oluline on tuua konkreetseid kliinilisi näiteid, et patsiendil oleks parem ülevaade ja arusaam, mida temalt tahetakse ja mille poole peab tema pürgima. Teiselt poolt annab see pikemas perspektiivis patsiendile mõista, et on vaja nii kognitiivseid kui ka käitumismuutusi. Tuleb näidata, kuidas oma toitumist jälgida (nt jälgimislehe kasutamine) ning selgitada selle protsessi vajalikust, kuna paljudele on see vastumeelne. Anda ülevaade oksendamise, lahtistite, diureetikumide kasutamise tagajärgedest. Selgitada, et taoliste meetodite mõju kehakaalule on lühiaegne ning söödud kaloreid see eriti ära ei võta. Lisaks rõhutada, et dieet soodustab ülesöömist. Juhul, kui patsient kasutab ravimeid (diureetikumid, lahtistid), siis käskida lõpetada nende kasutamine või luua ravimitest loobumise kava. Alternatiivtegevuste pakkumine – sõprade külastamine/helistamine, sport, väljas käimine, hobiga tegelemine vms. Patsiendile selgitada dieedist loobumise vajadust – ei tähenda, et kaal tuleb kohe juurde, kuna suurem osa kaloritest on saadud liigsöömisest. Motiveerida üht või teist inimest, midagi oma elus muutma on omamoodi kunst. Igaühele peab lähenema individuaalselt. Kliinilises praktikas on enamlevinud motivaator saada haiglast koju - st mida aktiivsemalt ravis/teraapiates osaled, seda kiiremini on võimalik saada koju, kuid taoline motivatsioon on pigem ajutine. Esimene asi, mis võiks patsienti motiveerida, on haiguse teadvustamine, sh mõistmine, kui tõsise ja ohtliku seisundiga on tegelikult tegemist. Samal ajal peab söömishäire all kannatava patsiendiga tegeledes olema mõistev/empaatiline/toetav, mis aitab luua usaldust. Edasi, kui patsient saab juba süstemaatilist ravi, saab suhtlemise käigus leida teisi motivaatoreid. Söömishäirega patsiendiga tegeledes on oluline kaasata lähedased inimesed, sest neid usaldatakse rohkem. Mida paremini söömishäirega patsiendiga tegelev spetsialist informeerib patsiendi lähedasi, seda efektiivsem on ravi. Kui lähedased on samal seisukohal ja soovitavad samu asju mida terapeut/õde, siis söömishäirete all kannatav inimene võtab ehk rohkem kuulda.

1. Ülesanne - Võrdlusskeem